neljapäev, 27. november 2008

Television Under the Swastika (1999)

seda ,et televisioon oli ka 30nendatel olemas teadsin juba varem. Olen segiti lugenud riiulis olevat 1930a eestikeelset raamatut televisioonist ning natuke tehnikaajaloost, Nipkow'i kettaga pildiedastajatest jms. Kuid ometigi suutis Saksa varajasest televisioonist rääkiv dokumentaal mind tõsiselt üllatada. Ei osanud arvata ,et kogu seda asja juba tollal nii tõsiselt võeti ja sedavõrd heade tehniliste vahendite ning profesionaalsete võtetega tehti. Alguse sai televisioon Saksamaal nimelt juba 1935 aastal Paul Nipkow'i nimelisest asutusest. Alguses kanti pilti ette küll vaid ühest pisikesest stuudiost ning vaatajaid oli ka vaid sadakond (parteibossid ning vähesed väljavalitud ajakirjanikud). Kasutati veel poolmehaanilisi saatjaid/vastuvõtjaid ning diktor ei tohtinud väga rabeleda ja ta nägu meigiti võimalikult kontrastseks ,et paremini pildil eristuks. Sellest faasist arenes aga TV väga kiirelt edasi, erilise hoo andis sellele sisse muidugi 1936a olümpiamängud, kust tehti juba päris korralike kaameratega ülekanded (esimene tv jalgpallimängu ülekanne muide) ning see tõstis televisiooni populaarsust märgatavalt. Kuna vaatajaid oli vähe siis propaganda ja informatsiooni edastajana oli ürg TV väärtus väike (propagandat edastati siiski ohtralt, kuid arvatavasti kokkuvõtteks vähem kui tänapäeval reklaame) ning peamiselt täitis ta meelelahutaja ülesannet, kuid aegamööda see muidugi muutus. Enne sõja algust kuskil 38 aastal oli Saksa televisioonil juba oma korralikud stuudiod, kus sai korraga kasutada kolme kaamerat, eraldi bussid välivõtete jaoks jpm. Tehti telelavastusi ning kokandussaateid ja välireportaaze. Kavatseti peatselt hakata tootma kümmneid tuhandeid tv aparaate ja neid odavalt müüma. Viimasele plaanile tõmbas küll algav sõda kriipsu peale kuid saateid edastati siiski edasi. Kasutusele võeti lisasaatjana isegi Eifeli tornis olev prantslaste vana raadiojaam. Tehti avalikke live esinemisi kus sõduritest publik sai ka kohapeal kaasa elada ning pilti kanti edasi haiglatesse haavatute moraali tõstmiseks. Paul Nipkow'i nimeline tv jaam peatas saadete edastamise alles septeberis, 1944, olles regulaarselt töötanud selleks hetkeks 9 aastat. Sellisel kujul oli tegemist maailma esimese ja suurima regulaarse televisioonikanaliga. Kõik peamised põhimõtted ning tehnoloogia oli tollal juba paigas ja neid tundub kasutatakse küll tugevalt arendatuna kuid üldjoontes samana tänapäevalgi. Isegi digitv lisandumine ei muuda seda väga oluliselt, lihtsalt üks kodeerimine-ülekandmine vahepeale lisaks. Hoolimata sellest ,et kasutati peaaegu ainult otse ülekannet on säilinud Berlin Federal Film Archive's 285 rulli tv salvestusi millest huvitavamaid lõike kasutatakse ka antud dokfilmis. Peale antud filmi vaatamist ei tundu igaljuhul enam ka Natside kuubaaside eksisteerimine nii ilmvõimatu. Ainus säilinud tv kaamera ning üks tollaegne teler tv lavastus Jalutud teevad trenni ,et rindele tagasi suunduda, järgmisena aga tantsisid ekraanil käteta sõjaveteranid. Üsnagi omapärane tehniline lahendus mida kasutatu olümpiamängude aegu, kõike filmiti tavalise filmikaameraga millest jooksis lint otse kaamera all bussis olevatesse ilmutusvannidesse ning sealt edasi tv kaamerasse, pildiedastuse viivitus oli kõiges mõni minut. Vaata kööki 9/10

Shiver (2008)

Täiesti keskpärane euroopa horror. Põhiteemaks on taas külaelu ohud ja õudused. Erinevalt meie riigist, kus peetakse maakohti üldiselt rahulikemateks - turvalisemateks kui linnu, on arvamus välismaal täiesti vastupidine. Mingihetk teatab ka peategelase ema oma pojale ,et ole nüüd hoolikas ja ettevaatlik, ega me enam linnas ela. Üldiselt on tegemist sellise noortehorroriga (või isegi põnevikuga), mis on suhteliselt sõbralik ja keskmiselt verine. Õudused on sellised pigem ehmatamised, sahinad ja ööelukate piiksumised. Autorid küll vihjasid alguses mitmetele põnevatele teemadele, kuid see esimeses vaatluses laval rippunud püssi ei tahtnud viimases kuidagi pauku teha. Näiteks peategelase päikesevalguse foobia, mille tõttu ka linnast minekut tehti jäigi ainult veidraks põhjuseks miks maale kolida. Sekka veel nõrku vihjeid jaapani horrorile ning moodsaks muutunud "käsikaamera-horrorile" nagu Blairi nõid või Rec. Filmi lõpus löödi aga laiali viimasedki maagia ja salapära riismed. Nukitsameest meenutav nunnu võsakoll sai kena loogilise-teadusliku seletuse. Ema leidis endale mehe, poeg aga tüdruksõbra ning kui nad surnud pole elavad õnnelikult siiani. Peab tunnistama ,et olen üsnagi pettunud, veider ,et see film isegi Höff'i kavas, arvasin ,et seal näidatavad õudusfimid läbivad ikka enne tugeva sõela mis kehvemad, isikupäratud teosed elimineerib. Nõrk ja ei vasta minu arusaamale heast horrorist. Nagu ka ühes blogis öeldi antud filmi kohta - Õudsa loo mõte on ikka selles, et vaatajat kõnetada: lõbustada või hirmutada, või mis iganes. Näiteks: muuta subjekti teadvusseisundit. Mitte informeerida. 3/10

kolmapäev, 26. november 2008

Patlabor 2 (1993)

Kuna Patlabor 1 (1989) meeldis mulle väga siis hankisin kiirelt ka järgmise osa. Ja peab ütlema ,et pettusin. Lootsin õhtu mööda saata mõnusa mecha madinaga - vererohke ning tempoga cyberpunk fiilinguga ulmekaga kuid sain hoopis igava poliitilise põneviku anime kujul, kus mechad olid täiesti ülearune lisand ja oleksid võinud isegi vabalt ka olematta olla. Oleks seda kõike kuidagi sümpaatsemalt ja vähem kuivemalt tehtud siis oleks ehk isegi meeldinud. Kuid tegelaste vahel polnud isegi ühtegi silmatorkavat traagilist liini ja peapaha ilmus ekraanile vaid vilksamisi ning temaga seotu jäi kõik pisut segaseks. Esimeses filmis oli ammusurnud inseneri hullumeelsus, enda messiaks või jumalasaadikuks pidamine palju arusaadavam ja huvitavam kui ühe mecha salga komandöri segasevõitu põhjustel hukkunud meeste eest kättemaks, püüdes lüües keeruliste mahinatsioonidega kiilu suurriikide vahele. Ainus kord kui mechasid ka tõsisemalt kasutati ehk lõpulahing oli isegi huvitav, aga neetult lühike mille järel kurjategija lasi end lihtsalt raudu panna ning tunnistas hiljem helikopteris ,et ega ta ise ka nüüd aru ei saa miks ta end juba palju varem lihtsalt ära ei tapnud. Kuna olin väsinud siis vahepealne dialoog filmi keskpaigast hakkas täiesti mööda jooksma. Lihtsalt ei suutnud süveneda keerulisse poliitilisse filosoofiasse ning avastasin end pidevalt hoopis niisama kaunist pilti jõllitamas ja unistamas. Kui midagi nüüd head filmist otsida siis on see tõesti pildikvaliteet mis oli väga kaunis ja detailirohke. Palju oli sellised kaadreid kus tahaks sellest võetud screenshoti välja printida, ära raamida ning seinale riputada. Värvidelt oli samuti joonistus kuidagi mõnusalt mahe ja tasakaalus nagu ka esimene film nii ,et silm lausa puhkab. Lisaks ohtralt keerulisi ilusaid masinaid ja roboteid, üle Tokyo lendavaid õhulaevu ning helikoptereid. Oleks neid natuke rakendatud nüüd ka rohkem. Või vähemalt Jin-Rô (1998) stiilis draamat lisatud. Imdb kommentaarides on öeldud An impressive achievement, but not for everyone, tõsijutt. Poliitika pole just mu lemmikteema, Tom Clancy'i romaanid, mida see film pisut meenutas, on minuarust samuti surmigavad ja venivad nagu nädala lõpus toimuvad töökoosolekud. Nõustun ka ühe teise kutiga kes kirjutab - If I wanted philosophies on War and Peace, I'd read Tolstoy! Algas film väga lubavalt Mecha operatsioonisüsteemi bootimisega. 5/10