Täiesti keskpärane euroopa horror. Põhiteemaks
on taas külaelu ohud ja õudused. Erinevalt meie riigist,
kus peetakse maakohti üldiselt rahulikemateks - turvalisemateks kui linnu,
on arvamus välismaal täiesti vastupidine. Mingihetk teatab ka peategelase
ema oma pojale ,et ole nüüd hoolikas ja ettevaatlik, ega me enam
linnas ela. Üldiselt on tegemist sellise noortehorroriga (või isegi põnevikuga), mis
on suhteliselt sõbralik ja keskmiselt verine. Õudused on
sellised pigem ehmatamised, sahinad ja ööelukate piiksumised.
Autorid küll vihjasid alguses mitmetele põnevatele teemadele, kuid see esimeses vaatluses
laval rippunud püssi ei tahtnud viimases kuidagi pauku teha. Näiteks
peategelase päikesevalguse foobia, mille tõttu ka linnast minekut tehti
jäigi ainult veidraks põhjuseks miks maale kolida.
Sekka veel nõrku vihjeid jaapani horrorile ning moodsaks muutunud
"käsikaamera-horrorile" nagu Blairi nõid või Rec.
Filmi lõpus löödi aga laiali viimasedki maagia ja salapära riismed. Nukitsameest meenutav nunnu
võsakoll sai kena loogilise-teadusliku seletuse. Ema leidis endale
mehe, poeg aga tüdruksõbra ning kui nad surnud pole elavad õnnelikult siiani.
Peab tunnistama ,et olen üsnagi pettunud,
veider ,et see film isegi Höff'i kavas, arvasin ,et seal näidatavad õudusfimid
läbivad ikka enne tugeva sõela mis kehvemad, isikupäratud teosed elimineerib. Nõrk ja ei vasta
minu arusaamale heast horrorist. Nagu ka ühes blogis öeldi antud filmi kohta - Õudsa loo mõte on ikka selles, et vaatajat kõnetada: lõbustada või hirmutada, või mis iganes. Näiteks: muuta subjekti teadvusseisundit. Mitte informeerida.
3/10
Postitused
Täiesti keskpärane euroopa horror. Põhiteemaks
on taas külaelu ohud ja õudused. Erinevalt meie riigist,
kus peetakse maakohti üldiselt rahulikemateks - turvalisemateks kui linnu,
on arvamus välismaal täiesti vastupidine. Mingihetk teatab ka peategelase
ema oma pojale ,et ole nüüd hoolikas ja ettevaatlik, ega me enam
linnas ela. Üldiselt on tegemist sellise noortehorroriga (või isegi põnevikuga), mis
on suhteliselt sõbralik ja keskmiselt verine. Õudused on
sellised pigem ehmatamised, sahinad ja ööelukate piiksumised.
Autorid küll vihjasid alguses mitmetele põnevatele teemadele, kuid see esimeses vaatluses
laval rippunud püssi ei tahtnud viimases kuidagi pauku teha. Näiteks
peategelase päikesevalguse foobia, mille tõttu ka linnast minekut tehti
jäigi ainult veidraks põhjuseks miks maale kolida.
Sekka veel nõrku vihjeid jaapani horrorile ning moodsaks muutunud
"käsikaamera-horrorile" nagu Blairi nõid või Rec.
Filmi lõpus löödi aga laiali viimasedki maagia ja salapära riismed. Nukitsameest meenutav nunnu
võsakoll sai kena loogilise-teadusliku seletuse. Ema leidis endale
mehe, poeg aga tüdruksõbra ning kui nad surnud pole elavad õnnelikult siiani.
Peab tunnistama ,et olen üsnagi pettunud,
veider ,et see film isegi Höff'i kavas, arvasin ,et seal näidatavad õudusfimid
läbivad ikka enne tugeva sõela mis kehvemad, isikupäratud teosed elimineerib. Nõrk ja ei vasta
minu arusaamale heast horrorist. Nagu ka ühes blogis öeldi antud filmi kohta - Õudsa loo mõte on ikka selles, et vaatajat kõnetada: lõbustada või hirmutada, või mis iganes. Näiteks: muuta subjekti teadvusseisundit. Mitte informeerida.
3/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar