pühapäev, 7. detsember 2008

Miracle Mile (1988)

Reede-laupäev sai Blondi blogi sünnipäeva tähistatud, igatlaadi camp-cult horrorit nähtud ja ka üle viie tunni vene Sherlock Holmesi vaadatud. Nüüd selleasemel ,et pühapäeva vaikselt mööda saata ja Steam Detectives anime abil pohma peletada otsustasin, kuni mulje värske, ühe filmiarvustusega hakkama saada. Miracle Mile nägin juba üle kümmne aasta tagasi ning siis jättis film meeletult võimsa mulje ja sai koheselt üheks lemmikuks. Kartsin uuestivaatamise juures üsnagi seda ,et nüüd tundub tegevus palju naiivsem ning pehmem. Asjata. Film algab peategelaste Harry ja Julie kohtumisega miskis zoloogiamuuseumis ning nendevahelise armastusega esimesest silmapilgust. Noored veedavad teineteise seltsis kvaliteetselt aega ja lepivad uue kohtumisegi kokku. Kõik on sellises romantilise tv komöödia-draama stiilis ning on raske ette kujutada mis võiks ometi valesti minna. Ent Harry magab vägagi põhalikult (kuskil 12 tundi jagu) kokkulepitud kohtumise maha ja jõuab õigesse kohta alles öösel. Seal võtab ta vastu putkas heliseva telefoni. Toru teises otsas on äärmiselt närviline raketisahti töötaja kes tahtis helistada hoopis oma isale ning kes teatab ,et puhkenud on tuumasõda ja raketid jõuavad pärale seitsmekümmne minutiga. Paanikas Harry asub Julie't otsima ,et koos linnast lahkuda, mis osutub aga päris keeruliseks ülesandeks. Oma teel kohtub ta paljude värvikate tegelatega ning tekitab enda uudisega vägagi põhjalikku kaost. Ja iisilt alanud film läheb üha karmimaks ning postapokalüptilisemaks. Tuumasõda on ameeriklaste mitmeid aastakümmneid üks suurimaid-tugevamaid ühishirme olnud. Seega pole midagi imestada ,et isegi umbmäärastest kuulujuttudest puhkeb filmis üleriigiline massihüsteeria. Blond arvas ,et kui juba tema arust oli päris karm teema siis ameeriklasena, keda maast madalast tuumasõjaga hirmutatud ning õpetatud ohukorral laua alla pugema, oleks ta kinos seda filmi nähes küll täis teinud ja poolelt seansilt minema tormanud. Harry ja Julie tegelaskujud on väga toredalt mängitud. Sellised ehtsalt, ülepingutamata lihtsad ja toredad inimesed kes lähevad hinge ning panevad endale siiralt kaasa elama. Filmis on raske draama ning ajaga võidujooksu kõrval ka paras annus huumorit. Näiteks pätist neeger või siis veinisõber pilvelõhkuja katusel - esireas ootamas etenduse algust. Natuke on ka dr Strangelovest tuttavat teemat, kus keegi alati haistab võimalust tekkinud olukorrast kasu lõigata ja keerulises olukorras näha võimalust enese isikliku impeeriumi rajamiseks. Huvitavad on veel kaadrid linnatänavaist vahetult enne tuumamürsu allasadamist. Valdav enamus elanikest on leidnud omale elu viimasteks minutiteks mingi lemmiktegevuse - kes rüüstab poodi, kes kõmmutab püssi, kes kepib naist, kes lakub või paanitseb niisama. Mõned nooremad ja aktiivsemad loodavad veel kuhugi varju joosta samas kui vanemad veedavad lihtsalt rahulikult koos aega. Usun ,et teatud seoseid võib leida Harlan Ellison'i looga The Very Last Day of Good Woman. Mis ka eestikeeles ilmunud kogumikus Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames. lahe kogumik muideks! ja tore lugu ka. Igaljuhul väga hea romantiline postapokalüptiline põnevik-draama mõningate humoorikate kohtadega. Kuna tegevus toimub peamiselt reaalajas umbes tunni jooksul võiks seda liigitada real-time thriller zanri. Lõpp on samuti pikalt meeldejääv. Üldiselt on antud film peajagu kõrgemal paljudest teistes tuuma-maailmalõpu filmidest ja omamoodi järjeks sündmustele võiks pidada filmi The Day After (1983). Lisainfot otsides komistasin veel kahele kirjelduse järgi potentsiaali omavale teosele, panen nad siia kirja rohkem enda jaoks ,et oleks meeles hiljem lähemalt uurida. When Worlds Collide (1951), By Dawn's Early Light (1989) Lisaks tuleks Steve De Jarnatt'ilt vaadata ta teine postapokalüptiline film Cherry 2000. Vaene neeger peab taas valge mehe eest tööd tegema Ikka tõeliselt raske unega mees kahtlasevõitu lendurid veinisõber Tõeliselt hea istekoht maailmalõpu jälgimiseks Julie: People are gonna help each other, aren't they? Rebuilding things? Harry: I think it's the insects's turn. Asjalik kohvikutöötaja ja üks äärmiselt rumal mõte.. Teine samuti väga rumal mõte 10/10

Kommentaare ei ole: