esmaspäev, 9. märts 2009

The Producers (1968)

Vananenud Boradway produtsent Max Bialystock (Zero Mostel) on täielikult allakäinud. Etendused ei too talle ammu enam raha sisse ning mees peab elu sees hoidma muldvanade tiiraste mutikeste rahuldamistega. Ühel päeval suunatakse agentuurist tema juurde uus raamatupidaja Leo Bloom (Gene Wilder). Ülienergiline Max ja skisofreeniline ning probleemne Leo tunduvad alguses küll mehed kes koos ühte tuppa jättes teineteist lihtsalt ära tapavad, kuid ometigi suudavad nad tulla geniaalsele maksupettusele mille põhikomponendina on vaja luua maailma halvim teatrietendus. Max, kelle kõik viimased tükid on täielikud läbikukkumised olnud, leiab ,et ülesanne on naljamäng. Stsenaariumiks valitakse hullu natsi Franz Liebkind'i “Springtime for Hitler”, lavastajaks pedest transvestiit ja Hitleri rolli end äratõmmanud hipi hüüdnimega LSD. Kombinatsioon on tõesti kohutav, leitud on halvimatest halvimad ning läbikukkumine tundub olevat kindlustatud. The Producers on komöödia mis kuulub kindlasti mu suurimate lemmikute hulka. Esimest korda sai seda vaadatud sõbraga kelle hüüdnimi muide sama mis Hitleri rolli mängival hipil ehk Lorenzo. Üle sai vaadatud peaasjalikult seetõttu ,et külalised nõudsid üht head komöödiat ning tundus hea ideena ühtlasi vana lemmikut ülekaeda. Kõik filmis esinevad tegelased on eranditult üle vindi enda veidruste ja iseloomulike omadustega, sellesosas ei suudagi öelda kes nüüd neist parim. Nii produtsendid Max ja Leo, hipist Hitler kui vana nats ise on kõik lahedad värvikad-koomilised kujud. Veel ühed väga head asjad on filmis laulunumbrid – eriti muidugi LSD lauluke lilledest ja pahadest inimestest kes neil kipuvad trampima või peldikupotist alla laskma ja etenduse enda avalugu. Segatud on kusjuures mitmeid komöödiastiilid nagu slapstic, satiir ja lisatud veel kõvasti poliitilist ebakorrektsust. Kohati ehk jantlik kuid heasmõttes ja mitte häirivalt. Ka lõpu etteaimatavus ei suuda rikkuda lõbu ja mängu ilu. Ei suuda arusaada miks 2005 aastal otsustati filmist uusversioon teha. Pole seda näinud ega arvatavasti kavatse ka vaadata. Piltide järgi on üritatud, võrreldes originaaliga, küll kõike üks ühele kopeerida, kuid tegelased tunduvad palju näotumad ja igavamad. Algupärane versioon on igaljuhul niivõrd mõnus komöödia millekohta ei oska isegi peale pikemat mõtlemist midagi halba või negatiivset öelda. Eks ma olen ka suur vanemate komöödiate ja Wilderi fänn. Soovitan igaljuhul soojalt. Tegemist kindlasti ühe Mel Brooks'i filmide paremiku hulka kuuluva teosega. LOVE POWER "Gregor Samsa awoke one morning to discover that he had been transformed into a giant cockroach." Nah, it's too good. You have exactly ten seconds to change that look of disgusting pity into one of enormous respect! Der Führer does not say, "Achtung, baby." 9/10

Kommentaare ei ole: