kolmapäev, 6. mai 2009

Císaruv pekar a pekaruv císar (1952) Emperor's Baker and the Golem

Monarhidel on muinasjuttudes alati veidrad soovid. Kes tahab kuule reisida, kes soovib lendavat laeva jne. Imperaator Rudolph II ihaldab omada näiteks golemit, teate küll, seda Juudi rabi pool tehtud savist monstrumit. Lisaks vaimustub vanadusest pisut seniilne, või õigem oleks öelda lapsemeelne kunn, tohutult alkeemiast ning hoiab enda palgal tervet keldritäit silmamoondajaid kelledest mõned on isegi head keemikud kuid kohutavalt kehvad alkeemikud. Härrad üritavad küll ööd ja päevad kulda või elueliksiiri teha kuid toovad kuninga meelehärmiks ettenäitamiseks vaid uusi häid poleerimisvahendeid või liime. Filmi teine peategelasel pagar Matthewil nii suurejoonelisi soove ei ole. Tema tahaks vaid vaeseid ja rõhutuid aidata. Ühel päeval tuleb talle sellesosas "hea idee" jagada kuninga saiakesed kehvikutele, millejärel vahva mees kongi pistetakse. Seal aga aetakse ta aga peatselt tugeva välise sarnasuse tõttu kuningaga sassi. Segadust aitavad lisaks suurendada veel suured ja väikesed silmamoondajad ning asjaolu ,et viimaks suudetakse ka golemi asukoht tuvastada ning koletis lossi tassida. Nagu võib kirjeldusest arusaada on tegemist paljude klassikaliste habemega naljade turjal sõitva komöödiaga mille arsenali kuulub peale tegelaste äravahetamise veel ringirändav mürgipeeker ja klaasita peegel. Lisaks neile on õnneks filmi pandud ka pisut muhedat slapstiki ning tehakse nii mõnedki päris head naljad golemi, homunculuse ja maagide üle. Kuna antud komöödia on tehtud ikkagi Stalini eluajal siis mida edasi seda rohkem hakkab ka töö rahvaga seotud nalju tulema mis kulmineerub lõpuks ülimalt absurdse kuid lõbusa ideega kuidas võiks riigi ülesehitamise käigus ärakasutada ühe täiesti viisaka ja hästi hoitud golemi. Netiallikates on siinse filmi golemit nimetatud ka tuumaenergia sümboliks mida kurjad imerialistid soovivad kasutada sõjalistel eesmärkidel kuid millele purustusjõule töölisklass hoopis rahumeelsema ning kasulikuma rakenduse leiab. Sarnaseid kommunistlikke sümboleid oli veel esile toodud kuid rohkem ei viitsiks neil peatuda. Tegemist on (kui netiallikaid uskuda) muide lausa kolmanda filmiga mis peale Saksa tummfilmi klassiku The Golem (1920) kuulsast savielukast tehtud on (asjatundlikud lugejad võivad siinkohal mind parandada). Või siis täpsemalt temast säilinud on. Kaks varasemat versiooni The Golem (1915) ja The Golem and the Dancer (1917) on nimelt kantud kadunud asjade hulka. Igaljuhul pole eluka näol tegemist just Harryhauseni loominguga vaid pigem staatilise monoliitse kivikamakaga mis on sama graatsiline ja ohutu kui riidekapp (mis küll ainult suurendab filmi camp väärtust). Vaeva ei ole viitsitud näha isegi jalgade ning käte liikuma panemisega. Pigem tegeletud tohutus koguses näitlejatele ajastutruude kostüümide õmblemisega, millest on kahju sest usun ,et kolliga oleks saanud veel päris palju nalja teha. Humoorika nükkena on ta pandud vähemalt “sisselülitatuna” kurjalt hõõguma ning punakat karva tossu välja ajama. Kokkuvõtteks igati lõbus Tšehhi komöödia, miinusena ehk vaid veidi liig pikk, tund ja kakskümmend minutit. Ideid tegijatel õnneks siiski jätkus ja päris venima film ei hakanud. Huvitav kas Kim Yong II'te hobuseseljas kujutav maal oli ka saadud sarnaste vahenditega? Kaks sõpra Üldnarkoos Vana perv üritab homunculust räpaselt ärakasutada Habemega klassika 8/10

3 kommentaari:

J ütles ...

Oli ka ainult tund ja kakskümmend minutit? Pikem ei olnud? Kestis ikka üksjagu. Kahte ossa oli isegi jagatud.

Metsavana ütles ...

Kirjaviga jälle sisse lipsanud, tahtsin kirjutada kaks tundi ja kakskümmend minutit, vana halb.

Tänud tähelepanelikule lugejale :)

Kalver ütles ...

väga viis, sain filmi pealkirja teada.