neljapäev, 30. juuli 2009

Lääne kinokunstist

Ameerika kinodes ja televisioonisaadetes näidatakse peamiselt reklaame ja õudusfilme. Nõrganärviliste jaoks on kinodes sisse seatud esmaabipunktid. "Teie mees on täiesti hull. Ta on midagi koledat läbi elanud!" "Nojah, doktor, ta vaatas televisioonisaateid... " J.Jenseni joon Pikker nr2 1958

kolmapäev, 29. juuli 2009

Testees (2008)

See sari jõudis minuni tegelikult üsna omapärast teed pidi. Nimelt otsis Marty kuskilt saidilt keywordi underwear ja tõmbas pool kogematta alla ka antud seriaali. Ning kuna esimene episood tundus üsnagi haige siis võttis ta selle paar õhtut hiljem mupoole filme vaatama tulles kaasa. Mõnusa musta ja ropu huumoriga tempokas sari tekitas meis igaljuhul kohe tugeva sõltuvuse nii ,et viimaks ei suutnud me seda enne käest panna kui kõik 13 episoodi olid vaadatud ning päike juba kõrgel. Testees (kuulsin alguses mitu korda seda nime valesti, hehe) peategelaseks on kaks vana sõpra Ron ja Peter kes töötavad Testico nimelises uurimisinstituudis katserottidena. Seejuures veel viimase põhjakihi hulka kuuluvate katsealustena kellede peal proovitakse just neid kõige hullemaid rohte ning sadistlikumaid eksperimente. Näiteks paranoiat esilekutsuvaid tablette, radiatsiooniga soovahetusoperatsiooni, lihaselõdvestajaid, elektroonilisi voorusvöid, tehisintelligentseid tolmuimejaid jne jne. Positiivselt meelestatud kiimakottidest luuserid ei lase aga tujul langeda ning üritavad ka kõige hullematest kõrvalmõjudest mingit kasu lõigata. Tegemist on üllatavalt mõnusa uue sarjaga mis suutis pidevalt enda ootamatute twistidega üllatada ning südamest naerma ajada. Naljad ise on seejuures valdavalt seotud seksi ning pervotsemisega ja risti ei lööda ette ka põhjendamatute paljastuste osas. Lisaks ümber augu keerlevatele naljadele võetakse korduvalt ette ka puuetega inimesed ning parodeeritakse viimase aja kassahitte nagu REC ja No Country for Old Men. Kui midagi ette heita siis Jeff Kassel ja Steve Markle on küll muhedad vennad kuid ehk natuke liiga tüüpilised nohikud kelledel jääb puudu meeldejäävatest iseloomulikest kiiksudest mis näiteks sarnastel luuseritel Adrian Edmondsoni Eddiel ja Rik Mayalli Richiel on Bottomis olemas. Üldiselt on see aga ka ainus viga mis suudan hetkel leida. Kui must huumor, ropud ja pisut ebakorrektsed "labased" naljad meeldivad siis võib seda sarja raudselt soovitada. Nii nimetatud "intelligentse" huumori austajatest esteetidel tasuks pigem eemale hoida. Ise jään aga nüüd suure huviga järgmist hooaega ootama. 9/10

kolmapäev, 22. juuli 2009

Kirjutamata filmid

Filmide vaatamise ja neist blogisse postide tegemise käigus tekib tahes tahtmatult filme mis olid küll head kuid milledest kirjutamine venib seni kuni mälestus juba tuhmunud ja siis juba üsna raske seda teha nii ,et lööb viimaks enamasti käega. Leidsin ,et peaksin siiski hakkama ka neid vähemalt postriga ära märkima - lihtsam kasvõi juba aasta lõpus kokku lugeda palju vaadatud sai. Niisiis selle aasta kirjutamata filmid vol1 Aga üle sai vaadatud järgnevad...

teisipäev, 21. juuli 2009

Estcon Taevaskojas

Nii, suve oodatuim üritus - Eesti ulmehuviliste kokkutulek Estcon seljataga ja pean enda kohustuseks ka mõne reaga toimunut meenutada. Et siis kõik ausalt ära rääkida tuleb minna ajas tubli kolm aastat tagasi ning osutada näpuga süüdistavalt Ove suunas kes mind Estconile autojuhiks kauples. Ning kuna kohe ei viitsinud tagasi sõita jäin kontvõõrana sinna õhtuni vaikselt ettekandeid kuulama ja Ove rollimängu proovima. Igal juhul sai seal tugeva hoobi minu senine ettekujutus Estconist. Millegipärast oli üle kümne aasta pikkuse ulmelisti sf2001 lugemisega jäänud mulje sellest kui mingist oma klikisisesest üritusest kuhu trügimine võrdub mõne masoonide või illuminaatide pühale rituaalile lärmitsema ilmumisega. Igaljuhul osutus see valeks ja rahvas oli igati sõbralik ning üritus muhe. Nii siis olin järgnev aasta (ehk eelmine Estcon) kohal juba ametlikult pileti ja rinnasildiga. Jõin suures koguses viskit (ja salmiakkikossut, viina jms tuvastamatuid vedelikke), vennastusin hulga ulmikutega ning elasin üle mitmeid bizarre hetkesid näiteks Harglaga Trash'i otsingud (suutsime ta saunast laagriplatsile tulles kuidagi kuhugi ära kaotada) ja muidugi hommikune grillimine Funeral doomi saatel Tänavuaastaseks Estconiks ettevalmistumine algas juba pool aastat varem kui alustasin kõigi enda tuttavate ulmega seotud inimese sinna kohale kauplemist. Kuigi lubajaid oli alguses palju osutusid vapramateks neist Xipe ning Juurak ehk jaile, kes ka päriselt kohale ilmusid - High five! teile. Teised hüppasid viimastel hetkedel alt ära. Näiteks herr MNC ei suutnud laupäeval Viljandist karku alla ajada ning onu Kalver värvis ennastunustavalt oma maja edasi. Muide päev enne üritust jätkasime Ovega teist aastat enda traditsiooni mis seisneb selles ,et võtsime hunniku õlut ning joonistasime valmis rollimängu süzee - tegelaskujud. Minu õhutusel sai võetud seekord idee sellisest toredast Stalinlikust ulmest nagu "220 päeva tähelaevas". Ah jah pisut aitasin ka Trashi nikuraudu teha, hoidsin neid näpitsatega nimelt ääsil kinni höhö. Reede lõunapaiku asusime siis Tartust kogu kambaga Taevaskoja suunas teele. Lisaks minule ja Ovele hüppasid meie sõiduvahendi pardale veel Xipe ning Priit ja viimase sõber Aule. Hulgilaost krabasime kaasa ka hulga karastavat joogikest ning liha. Mille järel meenus esiteks mulle ,et unustasin koju Trashi särgi (kuidas selleta saab estconile minna!) ja Ovele ,et Elvas on veel täiesti täis liitrine viski (gaad dääm Ove ,et pidi see sulle meenuma). Nii tegime siis veel väikese ringi ja sõitsime tagasi (särki ma ei leidnudki ja pidin lõpuks uue ostma). Hoolimata sellest jonksust jõudsime aga ikkagi kohale kõige esimestena ning saime tükk aega veel teeotsas huilata ning mööduvatele autodele improviseeritud sildiga lehvitada kuni viimaks jõudsid kohale Hargla, Trash ning Lauri ja nende järel riburada mööda ka ülejäänud. Edasi sai hulga viskit tarbitud, jutustatud, liha pugitud, poole silmaga Vabarnamehe anime juttu jälgitud, Rein Ottiga tuliselt footonrakettide ehituse võimalikkusest arutatud ning vastu hommikut kohe peale päiksetõusu ka kotile kobitud. Kus kaua pikutada küll ei saanud. Esiteks oli Kole-Jaanus ehk Xipe kole rabeleja, muudkui vähkres mul kõrval telgis rahutult ning teiseks ilmus mõned tunnid hiljem välja Zurgutt kes panni ja kulpi kokku tagudes rahvast sööma kutsus ning une pealt ajas. Footoraketi spetsialisti avastasin muide üllatuseks keset laagriplatsi põõnamas. Päev jätkus sealtmaalt tempokalt koheselt hulga tõsiselt heade ettekannetega. Pohm taganes neid kuulates kiirelt ning elu voolas mühinal sisse tagasi. Järgnenud Larbi üle aga nuriseks veidi küll - hõigati ,et see Stalkeri teemaline. Kuid võsas ragistamise, filosofeerimise ning mutri külge seotud taskuräti loopimise asemel istusin hoopis terve tunni toas kinni koos robotiga saamata muhvigi aru mis toimub. Kadedaks ajas ,et teised kes õues müttasid tundusid vägagi hästi aega veetvat. Peale seda algas oodatud rollimäng millel pikemalt ei peatuks sest loodan ,et Ove teeb seda mingihetk enda blogis ehk ise. Mõnedeks märksõnadeks oleks superarvuti Veera, 45 brigaadi punane planetoplaan Neeva, reetlik politruk, mastrubatsiooni vastu võitlus ning Makke korraldatud totaalne läbu kus viimaks kõik tulistasid kõiki. Peale mängu meenus mulle õnnetuseks fakt ,et koos pühapäeva saabumisega algas mul sünnipäev mille tähistamist alustasin rumala peaga liitri viski sisse kaanimisega. Selle tulemusena saavutasin peatselt tõeliselt ulmelise joobeastme. Minu äraneetud viga on alati selles ,et kui normaalsed inimesed üle juues vajuvad norsates kraavi olen ma see loll kes taarub zombina ringi ja tülitab kõiki ümbritsevaid inimesi juhmi järjepidevusega. Ausalt sõbrad, väga piinlik on! Ehk lubavad Ove ja Jyrka järgmine aasta mul ise rollimängu teha ja nii püsib ehk ka mul väiksem oht alkoholismi koledale allakäigutrepile sattuda kuna vaja inimeste juhendamiseks selge püsida. Sellest õhtust on mälestused ühesõnaga lünklikud ning pilt tuli ette tagasi kui päike kõrgel ning enamus inimesi lahkunud. Priit ja Ove närud olid mind seejuures veel korralikult hambapastaga ära mäkerdanud. Värdjad! Südant rahustab pisut asjaolu ,et vähemalt ühele neist maksin kuhjaga kätte. Kokkuvõtteks tore üritus. Paljudega kellega oleks tahtnud ei jõudnud küll juttu puhuda (või siis kui seda tegin olin pehmelt vormist väljas) ja näiteks Lauriga ei saanud ma koomuskitest üldse rääkida aga no järgmine aasta parandab seda viga. Rahulolev metsavana, häid fotosid tehti muide ohtralt veel nt Kristjan-Jaak Rätsep mehistumas või kasvõi ühispilt kuid kahjuks pole autorid neid veel avalikkusega jaganud.

kolmapäev, 15. juuli 2009

The Dentist 2 (1998)

Esimese filmi sündmustest on möödas juba mitmeid aastaid ning psühhopaatne hambaarst Dr. Alan Feinstone istub kinni vaimuhaiglas. Ühel päeval leiab ta aga ,et on juba küllalt paranenud ning põgeneb väikesesse kolkalinna nimega Paradise. Idealistist dr'il tekib seal muidugi kohe konflikt kohaliku hambaarstiga mis lõpeb viimase vihahoos tapmise ning ta äri ülevõtmisega. Ja kui mees on juba puurid-orgid taas pihku saanud ilmub välja ka ta hullumeelne ja verejanuline pool. Imdb's filmi hindeks olev ülimadal 3.2 punkti jääb küll täiesti arusaamatuks sest minuarust oli tegemist viimase aja parima horrori leiuga. Ei tule tõsiselt meelde ,et oleksin viimase paari aasta jooksul nõnda ebameeldivat, pingelist ja närvidel mängivat goret vaadanud. Või on mu hambaarsti foobia tõesti nii suureks kasvanud ? Higistasin Dentist2'te vaadates samapalju kui mõnikord hambaarsti toolil istudes ning tabasin end üllatuseks paar korda pilku isegi korraks kõrvale pööramas. Yuzna on goreallikat valides tabanud ikka naelapea või siis närvi pihta. Kui tavalises slasheris võime enamasti täiesti tuimalt krõpse õgides ning iroonilisi kommentaare loopides vaadata kellegi jala otsast saagimist või kirve lagipähe lajatamist siis hambaarstiga oleme enamuses kokku puutunud ning puurimise või närvisuretamise valu kogenud. Nii poeb see ikka kohe palju lähemale naha alla kui mis iganes muu filmis nähtud rõvedus. Kui esimese osaga võrrelda siis rämedusi on kõvasti rohkem. Algab see näiteks juba ühe suhteliselt võika puurimisstseeniga. Tuttav müstiline unenäoline atmosfäär on seejuures kadunud pea täiesti. Samuti on erootikat ja perverssusi märksa vähem. Säilunud on aga õnneks hea must huumor. Näiteks pidevad peened vihjed-sõnamängud Dr Feinstone'i jutus. Tema tegelaskuju on siin filmis kusjuures kuidagi märksa sümpaatsem. Erinevalt esimesest osast kus mees mõnuga üha sügavamasse hullumeelsusse vajus üritab ta siin kõigest hingest normaalset elu elada ja enda sundmõtete ning luuludega võidelda. Nii ,et talle hakkab tahes tahtmata lausa kaasa tundma. Corbin Bernsen'i valik sellesse rolli on küll ainult kiitust vääriv. Tüüp suudab tõeliselt kõhe välja näha ja sobib psühhopaadi rolli nagu valatult. Tegemist imdb alusel ikkagi ka kogenud näitlejaga kes varemgi maniakke mänginud. Ühesõnaga kokkuvõtteks korralik, ohtra musta huumoriga maitsestatud ja toreda twistiga gorefilm. Väga hea järg heale filmile. Kui kardate hambaarste siis ei jäta see film teid kindlasti külmaks 9/10 Irooniana kinnitas see mees koguaeg ,et tema peamiseks eesmärgiks on muuta hambaarsti juures käimine meeldivaks kogemuseks.. Liig palju Miss Marple't lugenud amatöördetektiiv ja tema õpetlik saatus Need kuramuse rihmülekandega puurid...! Kohalik tõredavõitu hambatohter Dr on end siin redneckiks maskeerinud ,et paremini ümbrusesse sulanduda Hambaarst kes ise kardab hambaravi.. Kohalikud käisid arvatavasti järgnevad kümme aastat ennem küla sepa juures palumas ,et see tangidega haige hamba välja kisuks kui ,et hambaarsti uksetaha nägu näitasid. Unistuste hambaravikabinet...koos klassikalise muusikaga - ma ei saa endiselt aru mis on neil haritud maniakkidel selle klassikaga. Ei tea nagu filmidest ühtegi kes enda tegutsemise taustaks metalit või doomi kuulaks.

pühapäev, 12. juuli 2009

Fortress (1993)

Kui Eestis üritatakse laste mitteomamist suisa karistatavaks kuriteoks muuta ja paljunemisvastastele indiviididele igakuist trahvi kaela väänata siis käesolevas filmis kujutatakse Ameerikat kus valitseb täiesti vastupidine olukord. Lubatud on vaid üks sünnitus per kärss ja sellest üleastujad pistetakse kolmekümneks aastaks kõige karmima reziimiga vanglasse. Selline karistus määratakse ka peategelastele Johnile ja Karenile kes tabatakse filmi alguses kehaõõnde peidetud teise lapsega Mehhiko piirilt (küllap seal võib siis veel piiramatult paljuneda) ja saadetakse suurkorporatsiooni poolt kontrollitud kõrgtehnoloogilisse vanglasse mis kannab tagasihoidlikku nime "Fortress". Seal tekib aga üdini ausal musklimehel ja tema kaunil kaasal koheselt hulgaliselt probleeme. Näiteks suudab esimene tülli minna asutuse karmima platnoiga ning teine silma jääda vanglaülemale, nii et kehva olukorda sattunud paar otsustab põgeneda. Sisu on filmil kohutavalt kulunud ja etteaimatav. Ei mõista mille eest see hunnik härrasmehi palka said kes süzeed kirjutama olid võetud. Õnneks on rezisööriks olnud Stuart Gordon teinud oma tööd korralikult ja suutnud igati vinge maailma meisterdada. Sellise 101% düstroopilise küberi kus laserid, energiakahurid, lahingu cyborgid, mõistuse häkkimised, lõhkevad sondid kõhus ja veel palju muud mis ühe cyberpungi juurde käib. Soolaks ka väike törts goret. Tegelastest on kõige meeldejäävam esiteks Kurtwood Smith'i vangladirektor Poe - selline klisheelik haritlasest pahalane kes armastab kuulata klassikalist muusikat, räägib vaiksel mahedal häälel ja on veel pealekauba täielik pervert kes käib spetsiaalse jälgimistehnika abiga näiteks öösiti kinnipeetavate peades nende märgi unenägusid piilumas. Irooniana omab ta seejuures sama palju vabadust ringiliikumiseks kui tema hoolealused kuna on cyborg ja seega kompanii väikevarade hulka arvatud. Teiseks meeldejäävaks kujuks on Jeffry Combs'i mängitud muhe hipist häkker D-Day. Ülejäänud tegelased on kahjuks suhteliselt igavad ja üheplaanilised tüübid. Kaasaarvatud ka Christopher Lambert'i peategelane, selline klassikaline põhimõttekindel napisõnaline kangelane, kes ei eristu mitte millegi poolest tuhandetest teistest sarnastest odavate löömafilmide peategelastest. Oleks Gordoni ja Combsi poolt suudetud Brian Yuzna skripti kirjutama meelitada oleks käesolev kinupilt kindlasti hindeskaalal 9-10 punkti vahele kõikuv klassika. Nüüd aga jääb justkui pooltooreks. Selliseks särava maailmaga, kuid vähese huumori, lameda sisu ning labase lõpu käes vaevlevaks B ulmekaks. Tuleb siiski Higginsiga (kellelt muide ka filmi sain) nõustuda ,et oma võlu asjal on ja cyberpungi fännidele võib julgelt soovitada. Igaljuhul vähemalt üks hea õhtune meelelahutaja. 7/10 Kasutajasõbralik häkkimine tulevikus ...muide pildid on ka seekord Higginsi võetud kuna plaat ununes mul maha