kolmapäev, 2. september 2009

Psychomania (1973)

Filmi peategelaseks on kuskil uduses Inglise maakolkas tegutseva enesehävitusliku motikagängi liider kes pärineb veidra paganliku konnakultusega tegutsevast perekonnast. Isa on tal oletatavasti mingi rituaali või muu musta mahhinatsooniga teise ilma läinud ning kasvatavad teda ema ja kahtlustäratavalt hästi maagiaga kursis olev ülemteener. Perekonna hämarad saladused muudavad noormehe uudishimulikuks ning võtab ta ühel päeval julguse kokku ja pressib neilt välja seni lukustatuna seisnud toa võtme, kus ta näeb peeglis saatanaga lepingu sõlmimist tema hinge peale, hiiglaslikku konnakujutist ning saab teada ,et kui surres siiralt uskuda ,et sa tegelikult ei sure siis saad võimaluse tagasi tulla. Tüüp tapab end loomulikult peatselt ära ning naaseb elavate maailma erakordse jõu ja täieliku empaatia kaotanud surematuna. Bossi uute võimete peale kadeda kambaliikmed järgnevad peagi ta eeskujule korraldades üksmeelse suitsiidi ning varsti rallib mööda uduseid käänulisi maanteid terve jõuk lõbujanulisi zombisid kes keskenduvad kirglikult kõige ettejuhtuva purustamisele, hävitamisele ja mõrvamisele. Psychomania näol on tegemist väga veidra müstilise õudusfilmiga mis täis ohtralt kummalisi sümboleid ja stiilseid unenäolisi kaadreid. Veidral kombel ei häirinud mind ka üldse see ,et paljud maagiaga seotud asjad jäid kokkuvõtteks segaseks. Pigem selle külje veidi sürrealistlikuks ning ebaloogiliseks jäämine oli isegi hea lahendus mis muutis rituaalid salapärasteks ja ebamaisteks. Kui aga millegi üle nuriseda siis kohati oli tegevuse tempo liiga aeglane ja “elavatelt surnutelt” oleks lootnud rohkem mõrvamisi ning laamendamist linnapeal. Muidu aga igati viisakas kinopilt. 8/10 mõtlesin kusjuures vaatamise aeg ,et täitsa lahedad prillid poistel ,et enda silmnägu kuritegude sooritamisel varjata ning alles Rodentroniteinvasiooni blogi lugedes sain teada ,et arvatavasti sümboliseeris nende säherdune disain pealuud. Kunstniku silm on sedalaadi asjade peale ikka kõvasti teravam kui inseneri oma. Stiilne! Projektoriga suurel ekraanil oli väga mõnus vaadata filmis ohtralt leiduvaid ratastel kihutamist. Konnasõbrad, teenriga tekkis mul mõte ,et ehk tema oligi müstiline mees mustas. Lõpustseen ja see kuidas ta kogueg takka ässitas ning risti kartis justkui vihjasid sellele.

1 kommentaar:

Ove ütles ...

See konnajant tuletab meelde Härrasmeeste liigat...

"We don't use the "F" word in this house... They are toads!"