reede, 22. jaanuar 2010

The Adventures of Werner Holt (1965)

Praegu veidi haige olles pole erilist viitsimist filme vaadata, pigem lösutan patjadel, aurav teetass ees ning loen koomikseid ja raamatuid. Et aga blogi väga soiku ei jääks otsustasin lahendada viimaks ära ühe päris vana võla.

Ühesõnaga, et kõik ausalt ja algusest peale ära rääkida tahtsime hakata ühel ammusel reedel Onu Kalveri nimelise härrast veidi harima. Ehk täpsemalt kütta vähemalt kolm-neli vana Hammerit koos Cushingu ja Lee'ga talle ette ning üritada temast välja juurida lugupidamatu (või suisa ülbe) ning jumalakartmatu suhtumine klassikalistesse filmidesse ning nende näitlejatesse.
Kuid onu viilis pühast üritusest häbitult kõrvale. Tõi vabanduseks, et peab laupäeval kuhugi tähtsale sünnipäevale minema ning seetõttu kulub terve reede õhtu maksale venitus- ja lõdvestusharjutuste tegemisele ning Pioneeri käitumisaabitsa "Kuidas käitud sina!" pähe õppimisele et parem ning vasak käsi teretamisel või nuga ega kahvel pihus sassi ei läheks.

Pettunult kogunesime siis mina, Jaanus, von Mnc ja R-mees minu flätti, viisime ära sealleiduva taara mis hakkas juba köögis normaalseid söögivalmistamise protseduure häirima ning omandasime saadud raha eest 15l kanget õlut. Alguses oli meil  plaan vaadata uuesti üle "Battle of Neretva" ning anda Holt Mannule kaasa kodus üksinda vaatamiseks, sest ta väitis, et sedalaadi film ei suuda terve hulga vaatajatega kõnelda ning vajab intiimset õhustikku kus emotsionaalne spekter saaks täies kirkuses avaneda. Kahjuks olid aga prussakad Neretva  plaadi ära rottinud ja nii tuli ikkagi Holt ette võtta.
Lootsin, et Holtis kordub taas Silla fenomen kus film oli väga hea ning arusaadav ka ilma raamatut lugemata ja hiljem oli omakorda väga mõnus raamat otsa lugeda. Film oli aga liiga segane ja hüplik. Kasutatud stiil meenutas Silla paberversiooni kus oli vaheldumisi üks lõik actioni ehk otsest lahingutegevust ning siis stseen mis tutvustas raamatu tegelasi ja nende tausta. See mis aga passib suurepäraselt raamatusse ei sobi just alati filmi. Silla autor Bernhard Wicki oli seda mõistnud ning teinud filmi kenasti lineaarse - Joachim Kunert aga aga lootis, et hüplev meetod töötab samavõrd hästi kui raamatus ning komistas niiviisi suurde auku.
Teiseks oli tehtud tüüpiline romaani ekraniseerimise viga ehk paljud olulised asjad jäeti seletamata. Puudus juba korralik tegelaste tutvustamine, mul läksid need ühesugused mustapäised aarialased pidevalt omavahel sassi. Küsimust, oot kumb neist nüüd Holt on kordasin algul vähemalt kaks korda. Ei saanud ma ka aru miks poisid ähvardasid üht noor sõdurit parabellumiga ning nõudsid allkirja mingile dokustaadile. Kõige rohkem tekitas küsimusi aga lõpp, ehk miks vahva sõdur kaasmaalaste poolt puuotsa ehteks riputati.

Samas ei saa ka nüüd öelda, et ma mitte millestki aru ei saanud, üldjoontes ikkagi enamus asju klappis kokku. Lisaks jutustas Mannu, kelle puhul paistis tõesti, et raamat on juba pähe kulunud, väga palju juurde ning ega ma tegelikult nii usinalt ka ekraani ei vaadanud kui ülalnimetatud härra enda postis väidab. Sattusime pidevalt kaasvaatajatega suuremasse jutuhoogu kus ununes mitmeteks minutiteks ekraanil toimuvat jälgida.
Muide kaasvaatajate väidetega, et lahingustseenid mökud olid nõustun ma vaid osaliselt. Mõned neist olid tõesti otse dokumentaal kaadritest juurde kleebitud (mustvalge stiil annab siin ikka teatud eelised). Samas tankidega müdistamine mulle meeldis, ega palju filmepole kus rasketehnikaga sõidetakse läbi seinte või puude. Tänapäeval on selline tehnika ju raskes hinnas ning rezisöör on kindlasti sõjaajaloolastelt neid laenates munad panti andnud, et ühtki kriimu värvile või plekki istmepolstrile ei teki ja statistid pühivad enne sõjamasinasse astudes matil kirsad kenasti sitast puhtaks. Mis veel realismi puutub siis see, mida ka Trash enda postis viitas ehk, et viitsiti igatlaadi erinevaid mundreid kasutusse võtta oli tõesti kiiduväärt kuid tundus, et kohati mind sellega väheke liiale. Ma ei tahaks näiteks uskuda, et vabal ajal svastika käesidemeid viitsiti nii massiliselt igalpool kanda.

Kokkuvõtteks siis mitte midagi sõjafilmide alal väga sensatsioonilist. Lõpupoole nihelesin minagi nagu R-tähega mees ja püüdsin vägisi haigutust tagasi hoida. Samas ei saa öelda ka, et oleks nüüd halb sõjafilm olnud - üle keskmise kindlasti.  Eks võtan vaikselt raamatu ka ette, äkki saan toimunust paremini aru ning vaatan ehk hiljem ka filmi uuesti. 6/10

Kommentaare ei ole: