Dead Set (2008)

TV-jaam, kus käib parasjagu kibekiire "tõsielusarja" nimega "Big Brother" filmimine, jääb äkitselt zombirünnaku (zombi ehk nõiaväel elluäratatud laip) keskmesse ning stuudio ümber kogunenud fännidemass otsustab enda iidolid mitte enam ainult kujundlikult, vaid suhteliselt otseselt pintslisse pista. Ühtlasi muutuvad ka stuudiosisesed showst väljahääletamise protseduurid märksa karmimateks: sinna kaasatakse kirev valik nii külm- kui tulirelvadest abivahendeid.

Kui "Night of the Living Deadist" alates 60/70nendatel üritati ajada tõsist õõvafilmi joont ning zombisid kasutati sihipäraselt ehk inimeste kinosaalis kaameks ehmatamise eesmärgil, siis 80nendateks olid ebasurnud juba täielikuks naljaks pööratud ning enamus filme läksid pigem fantaasia ja camp-žanrisse oma lustliku gore ja absurdsete tegelaste ning pööretega. Eks sellesse andis oma tubli panuse ka Sõrmuste Peeter ning Romero enda mõned viimased filmid kiskusid ka ära teise äärmusse. Järgmise aastatuhande alguses üritati Danny Boyle'i eestvedamisel seda žanrit elustada ning näidata zombisid taas koledate ja tõsiste elukatena, kes naljast eriti aru ei saa. Ei kulunud aga pikalt aega, kui ilmusid taas mitmesugused paroodiad ("Shaun of the dead" jms).

Ka käesolev film on mustast huumorist läbi imbunud. Tõsi küll, tegemist pole mingi käredalt pöörase 80nendate zombikate musta huumoriga nagu "Braindeadis" või "Return of the Living Deadis", vaid rohkem inglasliku naljaga, mis käib kerge draamaga käsikäes ning võtab pigem muigama kui heatujuliselt pugistama. Seetõttu ei tasu käesolevat minisarja valida ka joogirohkele filmiõdagule. Pigem on ta mõeldud kas üksi või ühe-kahe kaaslasega vaatamiseks koos paari õluga. Soovisin alguses selle filmi jätta koos Mardiga vaatamiseks ning kokkuvõtteks on mul hea meel isegi, et seda ei teinud. Oleksime nagu tavaliselt liiga palju vägijooke joonud, ja filmi aeglasemates kohtades arutanud tuliselt, mida meie oleksime teinud, mis relvi kasutanud, kaua meist oleks keegi elus püsinud, kuni oleksime viimaks filmi sootuks unustanud ja alles tiitrite aegu oma teemast välja tulla suutnud.

Mis siis kogu rabelemise mõte oli? Ega polnudki. Zombifilmid meenutavad tegelikult enda ülesehituselt väga Tetrise-nimelist  arvutimängu. Valdavalt järgivad nad kõik skeemi, kus pidevalt kasvatatakse pinget, laiba (klotsi)virnad kuhjuvad ning lõpuks saabub vältimatu game-ower-mängija (peategelaste) kaotusega ning ainuke, mis eristab mängu (filmi) kõigist teistest, on pingelisuse tase ja skoorinumber, millega lõpetatakse. Mulle lihtsalt ei meenu eriti zombifilme küll, kus peateglased oleksid pääsenud viimaks õnnelikult, on olemas küll sellisei, millede sündmused jäävad nö pooleli. Tegelased avastavad näiteks peale paradiisisaarele sõitu, et seal on zombisid rohkem kui rannas kive. Kuid pole raske oletada, mis järgneb ja mis sündmuste nägemisest vaataja sääseti. Seega, kuna zombikate põhiuba on just, kuidas finishini jõutakse, leian, et pole mingi spoiler ka "Dead seti'" puhul, kui ütlen, et viimased ellujääjad ehk saatesarja võitjad ei saa enda positsiooni väga pikalt nautida. Samas on lõpp tehtud korralikult ja meeldejäävalt. Üks küllap karmimaid viimase aja zombifilmide omi.

Zombid on kahjuks sellised uue laine zombid, ehk 28 päevast inspireeritud kiirelt liduvad zombid. Mulle isiklikult meeldivad natuke rohkem need aeglaselt tammuvad ja mõrisevad elukad, kuid ega saa progressi peatada. Muide, selline paharetina lendav ebasurnu (või moodsalt öeldes nakatunu) pole ka mingi uus leiutis, Conenbergi "Rabidis" müttasid sihukesed juba hulk aastaid tagasi.

Õhustik on klaustrofoobiline ja mõnus, mida ülalmainitud huumorinükked lõhkumise asemel hoopis täiendavad. Kokku kogunenud rahvas on inimühiskonna läbilõige ja mitte kõige maitsvamast nurgast. Ja reality-rahva valus humoorikas naivism tundub väga eluterve olevat, kui lõpuks hullunud stuudioboss ohje enda kätte üritab haarata. Ma ei ole ise peale Jürgensonide neid “tõsielu”sarju vaadanud, kuid juba reklaamide-klippide ning tuttavate pool lahtiunustatud telekate kaudu olen piisavalt palju aimu saanud, et sealne kontingent üldiselt selline välja näebki. Nii lõpuks osutub kõige tervema mõistuse ja paremate ideedega isikuks üks stuudio väike mutter, aga no kes teda kuulata tahab.

Segavatest külgedest oli millegipärast mulle kätte sattunud DVD, kus kõik välivõtted olid liiga hämarad ning tuhmid, see häiris kohati üsna tugevalt vaatamist ning ei lasknud suurematest madinatest vähemalt minul täit rõõmu tunda (vahepeal lihtsalt tuli silmi pingutada, et aru saada). Peaks pilgu peale viskama ka “Dead Set Serious” fännide releasele kus kõik koomika välja lõigatud ning jäetud alles vaid zombie action, ehk on seal parandatud ka pildi kvaliteeti või heledust.

Üks asi, millest ma zombilugudes kunagi aru ei saa, on see, et miks inimesed väratite taga mörisevaid ja aeda kõigutavaid zombisid kuidagi tappa ei proovi. Vahendeid oleks selleks ju oi kui palju. Alates lihtsalt terava toikaga läbi pea lüüa või lihtsalt nad bentsuga üle kallata. Ei tule nagu ühtegi filmi meelde, kus seda oleks üritatud teha. Kas siin seab piirangud ette tõesti vähene eelarve, mis ei luba hankida selliseid eriefekte? Aga eks need TV-töötajaid ei paistnud lisaks silma ka erilise kirkusega. 8/10