Tom Corbetti nimeline vaikne üksik relvakangelane saabub kodulinna, et seal võimust võtnud rahaboss Scott ja tema psühhopaadist poeg Junior paika panna. Kuid norib ja punnitab kangelane palju jaksab ei kohalikud ega Scott ei pööra talle mingit tähelepanu ja isegi ta oma vend Jeff vaid naerab järelpärimiste peale ning ei soostu midagi lähemalt seletama. Ja tasapisi hakkavad nii vaatajad kui Corbett taipama, et lood on tunduvalt segasemad kui esmapilgul paistab.
Tunnistan puhtsüdamlikult, et tõmbasin selle filmi ainult Lucio Fulci ja Franco Nero pärast. Tahtsin näha kuidas goremeister Fulci ka ühe spagetiwesterni lavastamisega hakkama saab. Peab ütlema, et päris hästi sai. Hoolimata sellest, et mehe (kuri)kuulsat goret polnud grammigi ja oma kõlavat nime see film ka ei õigusta ehk mingeid erilisi tapatalguid siin ei näe. Laibaloendur püsib täiesti keskmises asendis ega jõua kordagi isegi skaala punasemale sektorile. Mitmes Franco Neroga westernis on märksa rohkem massimõrvu (eriti neis kus talle kuulipilduja pihku susatud). Nimetatud puudujäägid teeb aga kuhjaga tasa hea camp huumor, värvikad tegelaskujud ning mõnusad süzeepöörded.
Nero endaga on üldse see naljakas lugu, et tema venda kehastav George Hilton, kes heade filmiklisheede järgi peaks olema tubliks kangelase varjus liikuvaks
sidekickiks, mängib päris korduvalt peategelase lihtsalt üle. Mitte, et ta parem näitleja oleks vaid tema tegelaskuju arvele on stsenaariumis lihtsalt rohkem
onlinereid, koomikat ja lahedaid tapmisi kirjutatud. Nerole langeb osaks olla pigem vaikne tusane kannataja, kes saab mõisahärra käest peo rikkumise eest korra isegi piitsa. Lahedates tegelaskujudest tuleb kindlasti ära märkida veel Confuciust tsisteeriv tõusva päikese maa tõugu vanamehenäss kes peab linnakese sepa, surnumatja ning kõrtsi klaveriklimberdaja auväärseid ameteid ja vajadusel jagab ka uustulnukatele (väikese tasu eest muidugi) väärt nõu ning tulistab osavalt piibust tehtud puhkpüssiga mürginooli. Mees nagu orkester.
Kui muusikataustast ka paar sõna öelda siis
Sergio Endrigo - A Man Alone kõlab hästi, mitte ehk nii hästi kui Ennio Morricone The Good, the Bad and the Ugly või Compañerose tunnuslugu, kuid püsib nii mõnegi teise tema tööga võrreldes täiesti arvestavalt samal tasemel.
Vaadates seda westerni hakkas mul tekkima miskipärast kange paralleel Eesti kunagise mõisnike ajastuga. Tuleb asendada mõttes metsiku lääne linn ühe lõunaeesti külaga ning Scotti rantso ühe kena sammastega häärberiga. Ma arvan, et see oleks Eesti noortele mässajatest filmitegijatele päris tuumakas idee mida nad võiksid kaaluda - teha üks korralik kodune hapukapsawestern sellest kuidas väsinud Türgi sõja veteran saabub kodutallu ning leiab, et mõisnik ja tema käsilased on eriti õelust täis läinud ning asuvad vägilast kiusama kuni tolle pikk eestlase kannatus viimaks katkeb ning saksaga mõõtu võtma asub. Minu arvats on sedasorti film praegu just Eesti filmimaastikult puudu ja Rummu Jüri btw ei loe, tema oli samanimelises kinupildis esitletud rohkem Robin Hoodi moodi tegelinskina.
8/10
Mats saab kohe noorhärra käest piitsa
Mees tahab rahumeeli tequila juua kuid kõik muudkui norivad tüli
Igati viisakas makaroni DVDde reliisia, siiani väga kvaliteetset ja hüva kraami pakkunud
Veel ilusaid pilte leiab aadressilt http://www.spaghetti-western.net/index.php/Tempo_di_massacro/Pictures
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar