teisipäev, 31. august 2010

Django, Kill! (If You Live Shoot!) (1967)

Kuigi filmi nimes sees Django, mis võiks loogiliselt tähendada, et tegemist järjega ühele tuntule Corbucci vesternile, pole siin ei Franco Nerot ega tema kuulsat kuulipilduja fetišit. Puhtalt parema reklaami mõttes tehtud nüke, mille peale olevat autor lisaks üsna nördinud olnud. Mind see nimega mängimine ja originaaliga seoste puudumine samas ei häiri. Nagu ka Franco puudumine, sest peategelast mängib Tomas Milian, kes on mu number kaks lemmik spagetikanäitleja - ehk siis peaaegu sama hea variant.
Minu arvates üsnagi ülehinnatud vestern. Ei, ma ei ütle, et halb. Mõningaid väga häid kohti tõesti on. Näiteks kuidas peategelane üht vastast kuldkuulidega haavab ja mille järel ta kaaslased õnnetu mehe nende kättesaamiseks põhimõtteliselt lõhki rebivad. Kuid kohati kipub film parasjagu venima. Pean häbiga tunnistama, et esimene kord seda filmi vaadates jäin kuskil keskpaigas magama ning ärkasin lõpuvaatuseks. Teinekord olin veidi paremas vormis, kuid haigutus tõusis ka siis korduvalt suunurka.
Mis mind veel imestama pani, oli pedofiilidest kauboide teema. Mitmesugustes erinevatest kirjeldustes ning ülevaadetes rõhutati eriti just seda liini. Ka Xipe on seda enda postituses korduvalt esile toonud. Kuid kui ma poleks eelnevalt informeeritud ega teadnuks otsida, oleks nimetatud šokeeriv kaader küllap mööda libisenud. Vihje ühe teismelise poisi vägistamisele oli lihtsalt sedavõrd peen, et samahästi võib ta olla ka pervertidest vaatajate poolt juurde mõeldud. Poiss võis hommikul enesetapu sooritada näiteks lihtsalt seepärast, et isa ei soovinud teda kulla vastu välja osta. Ja mitte seepärast, et vuntsidega mehed talt öösel aanuse kaudu süütuse võtsid.

Ehk siis, kui spordimaailma termineid kasutada, siis kõiksugused normid täidab film kenasti ära ning üle lati hüppab ka. Kuid punktide kogusummas jääb vanade veteranide kõrval kahvatuks. Võib küll maakondlikel võistlustel hiilata, kuid meistrite seas patsutatakse talle sõbralikult õlale ning soovitatakse veel trenni teha.
Jaanus pakkus välja enda blogis filmiidee "Django kosmoses". Kahju, et selline intrigeeriv mõte ei tulnud 60ndatel ühelegi itaallasele pähe. Franco võ Milan Marsi punastes tolmukõrbedes hobusesarnastel elukatel kappamas, kohalike pärismaalaste rünnakuid tagasi löömas, valitsuse tuumajõul liikuvat varustusraketti kaaperdamas, kolkabaasis revolutsionääridega liitumas, et hapnikku varastada jne oleks midagi väga vinget olnud. Eriti muidugi veel Morricone mussiga ja technicoloris. 7/10

Kommentaare ei ole: