teisipäev, 25. jaanuar 2011

Bury Me High (1991)

Esimesest poolest filmist sai veel kuidagimoodi aru. Kuskil mägedes asub eriline matmispaik, kus maetu järeltulijad saavad erilised omadused. Siis aga keerati vinti liiga karmilt peale. Ekraanil läks lahti meeletuks tormlemiseks, asjade õhkulaskmiseks ning kung-fu madinaks, kus polnud aega toimuva kohta enam mingeid seletusi jagada. Visuaalselt paar lahedat kohta ning mõni muhe nali, aga muidu üsna kõhnuke. Tõenäoliselt kohalikule turule mõeldud kraam, mille vaatamiseks/mõistmiseks enne tarvilik lugeda paar paksu mangat või romaani. Ühesõnaga ei soovita vaadata ja kui te mind ei usu, võite lugeda ka Cochrane posti, kes küll pisut leebem, aga arvab üldjoontes nibin-nabin sama. 4/10

Tants ümber pressraua ehk Mangler (1995)

Jälle üks filmikunsti paja põhjast roobitsetud pärl ja halva filmikunsti meistriteos. Siin filmis oli võrdvääselt nii mõnusat atmosfääri, müstikat, goret, värvikaid tegelasi ning lolle nalju. Eriline lemmik tegelastest on loomulikult terasjalgadega Robert Englung, aga ega peategelase sidekickiks olev müstikust hipi laheduselt ka väga palju temast maha ei jäänud. Laevasuurune kurjast vaimust vaevatud pressraud, loo keskne tumm tegelane, oli samuti äärmiselt aurupunk ja märkimisväärselt originaalne idee. Ei mäletagi väga hoobilt rohkem filme peale "Metropolise", kus oleks kummardatud masinjumalat ja talle inimohvreid toodud. Viimases oli see muidugi ka rohkem peategelase nägemus kui reaalne deemon. Sümpaatse kõrvalrolli teeb lisaks veel kummitav külmkapp ning korra eksitakse ka maa-alusesse labürinti. Tasub kindla peale vaatamist. Hooperi, Kingi ja Englundi nimelised kõvad kivid jahvatavad head jahu, täpselt minu teetassi sisse. 8/10

Muide, fantaasiarikkuse osas tõmbaks isegi mingi paralleeli Hong Kongi maagiliste komöödiatega. Tõenäoliselt lähim tulemus sellele žanrile, mida jänkid suudavad saavutada.
Selles linateoses on tüüp märgatavalt hirmsam kui Freddiena lapsi kollitamas.