pühapäev, 12. juuni 2011

Lorelei: The Witch of the Pacific Ocean (2005)

Tegevusajaks on teise maailmasõja lõpp. Jänkid on just visanud tuumapommid Hiroshimale ja Nagasakile ning valmistuvad saladuskatte all ette ka kolmandat tuumamalakat. Olukord on pilusilmadele üsna hapu. Kus aga häda kõige suurem seal abi lähem. Või peaks ütlema, et abi tuleb ootamatust kohast. Nimelt saadavad fritsud enda kollastele sõpradele kõige viimase superallveelaeva mudeli, kus standartvarustuses noor telepaadist neiu, kes spetsiaalse kaabelduse külge ühendades muutub supersonariks ning suudab ekraanidele manada kõik allveelaeva ümbritseva. Tänu sellele "wunderfaffele" suudab laev manööverdada eemale kõigist süvaveepommidest ning tulistada torpeedosid alati täpselt märklauda. Õnnetuseks kipub aga neiu ülepinge käes sageli murduma ning olulistel hetkedel kokku varisema. Lisaks kerkivad meeskonnas misjooni ohtu seadvad sisepinged.

Ehk ideelt vahva film mis kahjuks pole ei sisult ega ka märulilt eriti kaasatõmbav. Selline, mille vaatad ära ning mida juba nädal hiljem on raske meenutada. Tõsiselt, ma poleks seda posti küllap teinud kui ma poleks päev peale vaatamist sealt pilte võtnud. Kahju oli natuke neid raisku lasta. Arvutigraafika tundus ka 2005nda aasta kohta liiga odav ning primitiivne. Isegi mu Silent Hunteri mängus on lained, allveelaevad ning plahvatused vingemad. Kokkuvõtteks natuke niru.4/10

Kommentaare ei ole: