teisipäev, 25. september 2012

Läbi aegade parima hiidrobotite filmi väljaselgitamine

 Üle maailma arutakse selle üle, milline on läbi aegade parim gigantsete robotite võitlemist käsitlev draamateos. Jättes analüüsist kõrvale Jaapani mechad, jäid sõelale kaks läänemaailma filmikunsti suursaavutust. Kuna tunnetuslikult ei ole võimalik hinnata, milline film siis ikkagi parem on (objektiivselt on mõlemad finaali jõudnud teosed suhteliselt nigelad), tuleb asjale läheneda matemaatilise analüüsi teel, kõrvutades filmide kõige olulisemaid aspekte. Iga kategooria parim saab ühe punkti, võrdsuse korral punkt poolitatakse.

NB! Suurema pildi nägemiseks kliki pildile.

Lõppjäreldus: matemaatilise analüüsi tulemusena selgus, et „Robot Jox“ on oluliselt parem film (lõppskoor 12:4). Vaidlus on lõppenud.

laupäev, 22. september 2012

Musketääride lendav tsirkus

Isand Fordi autoliini põhimõttel töötavad Hollika filmikombinaadid on tegelenud aegade jooksul ohtralt kirjanduse pilastusega. Tasub meenutada "Dorian Grayd", mille tegelane oli vana ja kole, "Erakordsete härrasmeeste liigat", mis lasi laias kaares nii koomiksile kui algkirjanduslikele tegelaskujudele, uus "Sherlock Holmesi", totaalselt algmaterjali eiravat ja võigast "Solomon Kane'i" jms.

Aga noh "Musketäride" filmiga saavutasid nad küll ikka täiuse. Asi polegi mitte nii väga mannetus ja lihtsustatud süžees, tobedates tegelaskujudes (nt prostituuti meenutav mileedi), vaid neis kuradi õhulaevades. Mis pagana pärakujumala poolt küll stsenaristidele sihukesi ideid kõrva sosistatakse? Hea aurupungi anakronismi vastu pole mul midagi, aga rõhk on siin tugevalt sõnal HEA! "Musketäride" sissetoodud anakronism pole hea. Hiiglaslikku lotendavat munandit meenutava gaasikoti küljes rippuv ja hävituslennuki manööverdamis- ja liikumiskiirusega purjelaev rikub iga viimast kui füüsikaseadust ja näeb kõigele lisaks ka tobe välja.

Ferdinand von Zeppelin tiirleb oma hauas küllab 50 pööret sekundis või ajab kadedusest vahtu välja ning karjub "umbluu-umbluu!", kui mõelda, et tema pidi ehitama oma õhulaevad alumiiniumist ning voolujoonelised, täitma need vesinikuga ja varustama võimsate Daimleri sisepõlemismootoritega ning siis ka liikus see mürakas hädavaevu edasi.

Ja ehitatud, muideks, olid need kohmakad ja filmi seisukohalt täiesti ebavajalikud monstrumid loomulikult Leonardo da Vinci ühele koltunule paberilehele kritseldatud visandi järgi. 2/10

neljapäev, 13. september 2012

The Bad Lieutenant: Port of Call - New Orleans

Nicholas Cage mängib siin sihukest äput ameerika võmmiroju, kel läheb elu pidevalt allamäge: tervise- ja narkoprobleemid, probleemid kuritöö lahendamise, närvide ning prostituudist tüdruksõbraga jne.

Esimene pool filmi muudkui kerib lugu üles, mõnus on vaadata, kuidas Cage üha sügavamale laukasse sukeldub, siis aga trahh! äkiliselt laheneb ükshaaval maagilisel kombel viimane kui üks mehikese probleem. Ootamatult veab hasartmängudes, pahad mehed lähevad vangi, tüdruksõber kasvab ümer ja läheb võõrutusravile jne.

Pool filmi paljulubavat algust ning seejärel sihuke lääge lääne sitt, uskumatu jõulumuinasjutt parimas Walt Disney stiilis. Kontrollis igaks juhuks veel üle, et kas tegemist tõesti ikka selle Werner Hertzogina lavastajatoolis, mitte mõne nimekaimuga. Ei, ikka see õige Hertzog oli. Siit loost oleks saanud pigistada sellist draamat, et vaataja empaatiavõime oleks löönud sädemeid, lasta Cage'il käia kõige sügavamasse mülkasse, pääsmatult uppuda kuritegude ja pahanduste laine alla, kuni on cracki nimel valmis maha müüma ka oma sugulased. Aga ei. Paha võmm maagiliselt ümber kasvamas ning pärast raseda naise ja ülejäänud perega laua taga tähistamas uut ülendamis,t juues karskelt mineraalvett. No mida?
Tuleb nõustuda Trashiga: Werner Herzog on vist tõesti peast soojaks läinud. Või mis iganes temaga juhtunud ka poleks, aga seda oli suisa halb vaadata. Parem võetagu mehelt kaamera kiirelt käppade vahelt ära, hakkab muidu veel multifilme nunsadest karupoegadest meisterdama. 3/10

kolmapäev, 5. september 2012

The Innkeepers (2011)

Öelge mida tahate aga mulle meeldib Ti West iga filmiga üha enam. Juba tema "The House of the Devil" istus oma mõnusa 80nendate fiilinguga ning Innkeepersis jätkab tüüp head tööd. Tegelased on vahvad ja sümpaatsed, atmosfääriehitamine on hoolimata enda pikkusest nauditav ning lõpp meeldivalt lajatav ning ootamatult julm. Film mis suutis pimedas toas vaadatuna korduvalt võpatama panna ja peale vaatamist kerge ebameeldiva emotsiooni hinge värelema jätta. Igati üle keskmise hinde väärt.

Jään huviga Ti järgmist teost ootama, mees liigub õiges suunas ning tema käekiri mulle vähemalt passib. Soovin talle pikka iga, stuudiotest sõltumatust ning matsakat eelarvet! 8/10

Üheteistkümnes «Reaktor» ilmunud

"Miks kütta Reaktorit?" sai küsitud Estconil ja sellele ka ise vastatud. Ilmselt hästi vastatud, sest Estcon on käesoleva Reaktori päris kuumaks kütnud!

Nimelt keskendub ka augustinumber suuresti just seal üritusel tekkinud "kuumade jäätmete" ehk kuulajate ette jõudnud ettekannete avaldamisele. Muuhulgas saab avaldatud ka kaks sealses jututoas kirjutatud teksti. Võin julgelt öelda, et nii palju sisukaid tekste pole vist üheski Reaktoris korraga ilmunud.

Ergastavat lugemist!

PS: Ühtlasi saab selle numbriga mul kuus kuud tegutsemist täis ja annan seega Reaktori peatoimetaja ameti pidulikult üle Ove Hillepile.

PPS: Kaanepildi autor: Diana Ostrat