kolmapäev, 15. mai 2013

Interrabang (1969)

Kolm noort naist, fotograaf-metreoseksuaal ja pätipoiss satuvad ühele üksikule saarele. Loomulikult läheb koheselt lahti kõva intriigitsemine, vanade vaenude välja kaevamine, üksteisele käkikeeramine ja muu sihuke. Kirjeldus kõlab ju hästi aga no ei kogu jälle õiget tempot üles, pinge on lõtv, dialoog uinutav ning tegelased sellised tüütud linnavurled. Kogunisti nii tüütud, et mõtled pidevalt - "noh, kuna siis esimene neist maha lüüakse? Ammu juba aeg käes, tehke ometi midagi. Mida paganat see Giuliano Biagetti üritab? tahab ta teha giallot või soft-erootikat?".

Viimaks, peale närvesöövat molutamist, isegi jõutakse mõrvadeni. Põnevus ei kesta siiski kaua, üsna pea selgub, et tegemist oli ühe suure pettusega. Kõik laibad ilmuvad laia naeratuse saatel tagasi ekraanile ja algavad tiitrid. Ehk pool tundi lühemaks kärbituna võiks isegi tore vaatamine olla, praegusel kujul aga liiga igav jurts. 3/10

Kommentaare ei ole: