reede, 17. november 2017

Silent Trigger (1996)


B filmizanri puhul on üks hea asi - see on tehniliselt surematu. B film ei sõltu nimelt ühestki moevoolust või ajastust vaid tuleb ikka puhtalt inimlikkust lollusest, mis on hävimatu ning aegumatu väärust. Ikka ja jälle ilmub välja uusi ambitsioonikaid lavastajaid, kes tahavad teha midagi nende arust nõnda hiiglaslikku, et kõik klassika kahvatub. Välja kukub aga nagu alati. Võttemeeskonnal on olnud ambitsioonikas plaan teha ülistiilne ja natuke ka diip põnevik snaipritest, kes

kuskil pooleldi ehitatud pilvelõhkujas sihtmärki ootavad. Välja aga on kukkunud justkui veider fetishfilm, mis on visuaalilt nagu the Crow kombineeritud 90nendate porno ja pühaliku kirikumuusikaga. Maja ise tundub seejuures olevat justkui mingi illuminaatide peakorter, mida on valvama pandud maailma kõige stereotüüpsem redneck 80nendatest.

Tõsiselt, kui see vend suudaks veel rohkem klisheelik olla siis hakkaksid telekate ekraanid juba mõranema. Minu rõõmuks kujunes sellest vahvast sitapeast üks põhipahasid ja olin siiralt kurb kui ta oma otsa leidis. Kuna nii oli ilmselt "diibim", siis toimuvat vaatajale väga ei selgitata. Lisaks lundgrenile, redneckile ja tema tsikile (keda tunduvad vägistamiskatsed üles kütvat), sahkerdavad majas veel mitu meeskonda palgamõrvareid ja varusnaipreid. Lungren tundub suurem osa aega tegelevat eneda kolleegide tapmisega, kui eesmärgiga. Ma olen küll kogenud halbade filmide vaataja aga isegi minul on seda filmi raske kuskile liigitada või talle mingit hinnangut anda. Arthouse redneckidega oleks ilmselt kõige täpsem kirjeldus.



Kommentaare ei ole: