Santo y Blue Demon vs Drácula y el Hombre Lobo (1973)

Maskiga laksija on tagasi! Santo y Blue Demon vs Drácula y el Hombre Lobo (1973) ehk Santo & Blue Demon vs Dracula & the Wolfman. Mul on tunne, et ma pean alustuseks rääkima, et kes need Santo ja Sinine deemon on. Tegemist on Mehiko maadlejate ja omalaadsete superstaaridega, kes lisaks maadlusmatil näitlemisele tegelevad sama tööga ka populaarsetes kinofilmides. Neis nad peksavad siis muidugi maadlejate asemel vampiire, muumjaid jne. Imdb alusel on Santo (tõlkes pühak) teinud kaasa 60nes filmis ja kuuldavasti ei võtnud ta oma kuulsat hõbedat maski enam isegi kodus ära ning lasi end koos sellega matta. Peale tema surma võttis sama maski enda kanda ta poeg El Hijo del Santo (ehk siis pühaku poeg). Vot sihukesed lood siis, ja mina arvas veel kunagi, et sumo on maailma imelikum spordiala.

Minu esimene kokkupuude Santoga oli läbi Mystery Science Theater 3000 vaimustava episoodi Samson vs. the Vampire Women (ameeriklastele on teadupärast Santo väga raskelt hääldatav sõna ja seega siis Samson) ja selt saadud hea mulje toel sai ka antud film ette võetud.

Seekord teeb pahandust küürakas satanist, kes tahab korraga ellu äratada nii huntmehe kui dracula (puhtalt rikastumise eesmärgil nagu ta tagasihoidlikult lisab). Dracula näeb seejuures välja nagu natuke räsitud perverdist väikeaadlik. Huntmees on rõivastuse järgi kõva diskomees aga mõistust on tal küll antud vaevu ühe külakrantsi jagu. Film ise algab Santoga demonstreerimimas teret hulka oma kaubamärgiks muudetud/muutunud maadlusvõtteid nagu "hoorapitsitus" või "krabilõks". Enamuse aega näeb see kõik välja nagu üritaks kaks äärmiselt sügavas joobes inimes omavahel paarituda. Kahjuks neid imelisi võtteid edasises filmis väga ei kasutada. Kurjamitest saadakse jagu lihtlabase näopeksuga ja sedagi vaevu. Aegajalt on vaja, et ta tüdruksõber appi tuleks ja hättsattunud jõujunni mõnest jamast välja aitaks.

Lõpeb see kõik asjaga, mida ma kutsuks "good old ultra-violence", ehk Santo ja Sinideemon peksavad valimatult kõike ja kõiki ning ilmselt vist ka üksteist. Maskiga laksijaid oli korraga ekraanil liiga palju, et mu wrestlingus treenimatu silm oleks suutnud detaile eristada.

Mis mind aga filmi lõpus kõige rohkem vaevama jäi oli küsimus, et mille poolest üldse erineb Santo näiteks Supermanist. Miks me neist ühe üle naerame, võttes samas teist surmtõsiselt? Ühed totras kostüümis ülivõimetega laksijad on nad ju mõlemad. Kas tõesti vaid sellepärat, et supermani oleme me väiksest peale näinud ning temaga lihtsalt harjunud. Kas superman võib mehiklastele tunduda sama totakas? Minuarust tasub Santo filme vaadata juba ainult seepärast, et saada läbi selle puhas kõrvaltvaataja pilk ka sellele, kui idiootsed võivad tunduda meie oma batmanid, kapten ameerikad või thorid.